Sissejuhatus ioonvette

Aatomeid ja molekule, mis kaotavad elektrone või omandavad elektrone, nimetatakse ioonideks. Kui vesi ioniseerub, toodab see hüdraatunud ioone, mida me nimetame ioniseeritud veeks. Ioonvee võib jagada positiivsete ioonide veeks ja negatiivsete ioonide veeks. Negatiivsete ioonide vett tuntakse ka joogiioonide veena ja positiivsete ioonide vett nimetatakse ka ilu (põletikuvastaseks) ioonveeks. Olgu see siis positiivsete ioonide vesi või negatiivsete ioonide vesi, selle põhiolemus on ikkagi vesi ja sinna ei lisata ühtegi ainet, välja arvatud elektronide juurdekasvu ja kadu ning füüsikaliste ja keemiliste omaduste olulised muutused. Ioonne vesi muutub kasutamise ajal kokkupuutel õhu või muude ainetega järk-järgult (taandub) tavaliseks veeks.
Vee elektrolüüsi tõttu kogunevad katoodile mineraalid nagu kaltsium, magneesium, naatrium ja kaalium, mis põhjustab hüdroksiidi negatiivsete ioonide suurenemist ja leeliselise vee moodustumist. Vastupidi, vees olevad kloori- ja sulfaadiioonid juhitakse anoodile, suurendades vesinikioone ja tekitades happelist ioniseeritud vett. Võrreldes tavalise veega on ioniseeritud veel erinev osmootne rõhk (tugevus), molekulaarklastrid (suurus), lahustuvus (suurus), juhtivus (kõrge või madal), pH väärtus (suurus), pindpinevus, tihedus, soojusjuhtivus, hapnikusisaldus, jne.